3.detsembril tähistame rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. See päev on meeldetuletus, et meie ühiskond on mitmekesine: meie kõrval toimetavad ka need inimesed, kes vajavad oma igapäeva tegemistes natuke kõrvalist abi. Olgem siis hoolivad ja märkame, kuidas saame üksteist toetada – olgu selleks ligipääsetavuse parandamine, kuulamine või lihtsalt koosolemine.
Minult on aeg-ajalt küsitud: kas kasutada mõistet puudega inimene või erivajadusega inimene või hoopis tegevuspiiranguga inimene. Olen kuulnud inimesi ütlemas, et „puudega inimene” ei kõla just kõige paremini ja kes ikka tahab kuuluda puudega inimeste hulka. Olen selle üle mõtisklenud, lugenud läbi hulga infomaterjale ja jagan tekkinud mõtteid sellest, kes on puudega ja kes erivajadusega inimene, kes tegevuspiiranguga inimene ning mis on nende mõistete eristamisel ehk kõige olulisem. Lühidalt öeldes sõltub valik sellest, mis teemat käsitleda ja kui ametlikku keelt soovitakse kasutada. Kõik kolm mõistet on kasutusel, kuid neil on erinev varjund ja kasutusala, mida igapäevaelus me kõik teada võiks..
Alustan terminitest.
Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis takistab ebasobiva keskkonna ja suhtumise tõttu ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Puude puhul on tegemist meditsiinilise ja funktsionaalse kõrvalekaldega, nagu näiteks liikumis-, kuulmis- või nägemispuue. Puude raskusastet (keskmist, rasket või sügavat puuet) ja liiki hindab Eestis ametlikult Sotsiaalkindlustusamet.
Erivajadus on tunduvalt laiem mõiste, mis kirjeldab olukorda, kus inimene vajab oma tegemistes tuge, kohandusi, teistsugust lähenemist või eritingimusi, et elus, tööl või õppimises edukalt toime tulla. Näiteks võib õpilane vajada koolis individuaalset õppekava või töötaja spetsiaalselt kohandatud töökohta.
Tegevuspiirang ehk funktsioonipiirang on kirjeldav termin, mis keskendub sellele, mida inimene suudab või ei suuda mingi olukorra tõttu teha. Näiteks kui tekib operatsioonijärgselt olukord, kus mingi aja jooksul on vaja kasutada abivahendit liikumisel, siis on tegemist liikumispiiranguga.
Kuna puue on raskesti tagasipööratav või pöördumatu, tuleb puude tuvastamiseks esitada taotlus, mida sotsiaalkindlustusamet menetleb. Puude olemasolu ja raskusaste vajab teatud aja möödudes üle vaatamist. Sotsiaalkindlustusameti otsusega mitte nõustumisel, saab esitada vaide ametile või pöörduda kohtusse.
Erivajadus puudutab inimese füüsilisi, vaimseid, psühholoogilisi või sotsiaalseid eripärasid, mis nõuavad tavapärasest erinevat tuge või kohandusi, mille eesmärk on tagada inimesele võrdsem osalus ühiskonnaelus ja parem toimetulek isiklikus elus. Erivajadust ei määrata ja ei taotleta. Lisaks on oluline mõista, et erivajadus võib olla püsiv (näiteks autismispektri häire puhul) või ajutine (näiteks õnnetusjärgsel taastumisperioodil).
Tegevuspiirang ei põhine diagnoosil, vaid annab hinnangu mingi olukorra kirjeldamisel ja ülevaate, mida inimene suudab või ei suuda teha.
Tähtis on täna suhtluses rõhutada puude ja erivajaduse korral pigem inimesele vajaliku toe olemasolu kui võimendada tema vajakajäämisi toimetulekuga isiklikus elus või osalemisel ühiskondlikus elus.
Tasub meeles pidada:
puue toob alati kaasa erivajaduse, kuid erivajadus ei tähenda alati puude olemasolu. Puue on ametlikult määratav staatus, erivajadus aga eluline olukord, mis võib tekkida meist igaühel.
Lõpetuseks: ametlikus suhtluses ehk seadusandluses võib julgelt kasutada terminit puudega inimene, artiklites ja uudislugudes on kohane rääkida erivajadusega inimesest või tegevuspiiranguga inimesest, sest need terminid on neutraalsemad.
Märkame ja hoolime iga päev!
Erika Reinumägi
Rapla Maakonna PIK
juhatuse liige