Alati optimistliku Elmi elutee jõudis lõpule 20. veebruaril. Elmi oli Läänemaa tüdruk, sündis Kirbla vallas. Lõpetas 1952. aastal Kasari Seitsmeklassilise Kooli ja jätkas õpinguid Tallinnas. Elmi töötas pikka aega hotellis Kungla. 55-aastasena, pärast ebaõnnestunud seljaoperatsiooni, jäi Elmi ratastoolikasutajaks.
Elmit tundsid vist küll kõik nelja invaorganisatsiooni liikmed (Eesti Lihashaigete Selts, Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühing, Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit, Eesti Iseseisva Elu Keskus), sest ta oli aastakoosolekutel, jõulupidudel ja muudel ühisüritustel kindlasti kohal. Juhtorganitesse Elmi end aga valida ei lubanud, eelistas olla aktiivne lihtliige.
Elmi sai kõigiga hästi läbi, millele aitas kaasa tema rõõmsameelne iseloom. Elmi paistis silma hoolitsetud ja noorusliku välimusega. Virisemist Elmi ei sallinud, Elmi tuli toime ja oli eluga rahul.
2015 aastal hakkas Elmi tervis halvenema, kevadel tuli mitu kuud arstide hoole all viibida. Viimane aastamööduski vaheldumisi haiglas ja kodus. Viimatisest haiglas viibimisest Elmi parakukoju enam ei jõudnudki.
Helge mälestus Elmist jääb püsima meie südameisse.
Avaldame kaastunnet Elmi lähedastele.
Sõbrad Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust