Esmaspäeval 7. novembril kell 14:00 toimus Tallinnas Salme Kultuurikeskuses ajakirja Vaimupuu fotokonkursi lõpetamine, parimate fotode autorite autasustamine ning rändnäituse avamine. Seekordse fotokonkursi teema oli „Ise tehtud – hästi tehtud!“
Pere, sõbrad, naabrid, toetajad ja kaasteelised – need on inimesed, kellega me tähistame oma elus olulisi sündmusi, ühe toreda konkursi ja sellest osavõtjate tunnustamine kuulub kindlasti nende hulka.
Kui inimeste puhul võib juhtuda, et aastate lisandumine ei valmista alati rõõmu, siis fotokonkursile lisavad aastad väärikust, usaldust ja tõsiseltvõetavust.
Viis aastat tagasi sündis midagi, mis pani paljude inimeste südamed kiiremini põksuma.
Just fotograafia oma keerukuses ja samas lihtsuses on midagi sellist, mis aitab meil püüda hetke. Oma olemuselt on pilt staatiline ja meil on vanasõnagi – üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Kuidas saab midagi seisvat meiega nii ohtrasõnaliselt suhelda?
Siinkohal on hea toetuda Jaan Tätte laulusõnadele:
„Mõni hetk on elus ilusam kui teine
mõni hetk on kohe väga, väga ilus“
Saksa filosoof Arthur Schopenhauer on öelnud: „Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas“. Tänu sellele fotokonkursile saame olla maadeavastajad. Iga töö on justkui kristalliseerunud hetk autori mõtte- ja sisemaailmast. Ma usun, et paljud on tundnud kunsti vaadates soovi teada saada kuidas antud töö sündis ning mida mõtles kunstnik teost luues.
Meie avastusretke aitavad veel põnevamaks muuta fotodele lisatud saamiselood. Ja õnneks on meil kõigil võimalik neid imekenasid hetki nautida näitust külastades.
Üks põhjus tänase päeva tähistamiseks on tunnustada kõiki tublisid osalejaid, sest iga inimene on väärt märkamist ja ära märkimist, oma toimetamise kõigi keerukuste ja raskuste kiuste.
Teadlased on kindlaks teinud, et ilma pingutuseta ei toimu õppimist. Hoiame seda meeles ka siis, kui kõik kohe ei õnnestu ja vaja on uuesti pingutada. Muudatused sunnivad meid teisiti mõtlema, harjumuspärastest mustritest loobuma ja iga uus võib-olla hirmutav.
Seda enam on tore tõdeda, et antud fotokonkurss on omandanud Vaimupuu lugejate hulgas lühikese ajaga sellise populaarsuse. Suur kummardus kõikidele korraldajatele, kelle initsiatiivil ja abiga on olnud võimalik hoida selline tore ettevõtmine elujõulisena.
Aastatetagune otsus luua fotokonkurss oli julge samm ja selge on see, et me ei tea, mis meid ühe või teise käänaku taga ootab. Aitäh teile selle suure ja tänuväärse töö eest!
Ja lõpetusks Valdur Mikita sõnadega: “Eesti on omamoodi liikide, koosluste ja muinasjuttude lõppjaam, pelgupaik maailmas üha haruldasemaks muutuvatele mõtteviisidele. Meil on piisavalt materjali, et sellest sepistada üks vägevamat sorti müüt. Paljud inimesed, kes satuvad Eestisse esmakordselt, tajuvad siin midagi kummaliselt ürgset ja paganlikku. Meil endal on seda hoopis raskem näha, seetõttu ei oska me ka oma unikaalsust sõnastada. Me hindame ennast pigem selle alusel, mille poolest me teistega sarnased oleme, mitte selle järgi, mille poolest me neist erineme. Mõõdulint, millega ennast mõõdame, ei ole enamasti meie oma, vaid kellegi teise poolt meile taskusse sokutatud.”
Ajakiri Vaimupuu on vaimupuudega inimeste, nende pereliikmete, sõprade ja toetajate häälekandja. Seda annab välja MTÜ Vaimupuu, kes korraldab ka üritusi ja koolitusi intellektipuudega inimestele. Üks meie populaarsemaid projekte on iga-aastane fotokonkurss, mis tänavu toimus juba viiendat korda. Reeglid on lihtsad: foto tegemisel ja lavastamisel võib kasutada kõrvalist abi, oluline on, et pildistajaks oleks vaimupuudega inimene ja foto vastaks teemale.
Konkursile laekus fotosid üle Eesti (Kõrgessaare Puuetega Noorte Klubi Vikerkaar, Uuemõisa Kodu, Võisiku Kodu, Kehra Kodu, Sinimäe Kodu, Tartu Kaunase Kodu, Rapla Vahtra Tugikeskus, Viljandi Näituse Kodu, Viljandimaa Singel jpt).
Kirke Kuld
EPIKoda